Ketu 1/98 (10) |
![]() |
|
Selliste tõsiste väidete esitamine Soome kõige olulisemas päevalehes pole naljaasi, mistõttu otsustasin väidete tausta pisut uurida. Selgus, et tegemist on ettekandega Soome arstide kongressil (Lääkäripäivät 1998). Ettekande aluseks on senini teadusliku tööna avaldamata uurimus Soome haiglates psoriaasi diagnoosiga ravil olnud patsientide hulgas. Kuna ajaleheartikkel ning kongressil esitatud väited ei langenud kokku, siis esitan allpool väljavõtteid kongressil jaotatud lühikokkuvõttest, mille pealkirjaks oli "Kas psoriaas on eluohtlik haigus?". "Vanasti öeldi, et nahahaigustest pole võimalik paraneda, aga nende tagajärjel ka ei sure. Mõlemad väited on loomulikult valed, kuid korralikke teaduslikke uurimusi nahahaiguste mõjust suremusele on tehtud väga vähe. Psoriaas on krooniline ja raskelt ravitav haigus ja pikaaegsel esinemisel võib see alandada haige elu kvaliteeti ning põhjustada stressi. Varasematest uurimustest on teada, et psoriaasihaiged suitsetavad ja tarbivad alkoholi tunduvalt rohkem kui muu elanikkond. Seetõttu võib oletada, et suitsetamise ja alkoholi suurenenud kasutamise tulemusena on psoriaasihaigete suremus keskmisest suurem. Psoriaasi poolt põhjustatud suremusest ei ole varem epidemoloogiliste uurimuste tulemusi avaldatud. Töörühm uuris 5700 psoriaasihaiget ning võrdles nende suremust ajavahemikul 1973-1995 Soome keskmise elanikkonna suremusega. Selgus, et psoriaasihaigete suremus oli 1,6 korda kõrgem kui keskmiselt. Alkoholist põhjustatud haigustesse ja alkoholimürgistustesse suremus oli aga meestel 4,5 korda ning naistel koguni 5,6 korda kõrgem kui kogu elanikkonna keskmine. Lõppjäreldusena võib väita, et raskeloomulist psoriaasi põdevate haigete suremus on lisandunud. Kõige rohkem on lisandunud suremus alkoholismist tingitud haigustesse ja õnnetustesse." [1] Kogu loo moraal on siis järgmine: olgugi, et psoriaas teeb elu raskeks ja mõjutab negatiivselt teie elu, ärge uputage oma muret viina! USA-s tehtud uuringute tulemusena on aga selgunud, et umbes 400 inimest sureb aastas psoriaasi või selle ravi tagajärjel. [2] Eesti mastaabis tähendaks see seda, et igal aastal sureks psoriaasi tagajärjel 2-3 inimest.
Nõelravi kasutati 61 patsiendi raviks, kelledest 25-l oli sellele lisaks liigeseprobleeme ja kahel esines sklerodermia. Kõik patsiendid olid ebaõnnestunud psoriaasi ravil tavalise meditsiini meetoditega. Patsientidest 25 olid mehed ja 36 naised vanuses 22 kuni 84 aastat. Keskmine vanus oli 52. Erinevate sugupoolte vanuses erinevusi polnud. Enamikel nendest (61%) oli laialdlasi naha kahjustusi. Haigus oli patsientidel olnud keskmiselt 16 aastat (vahemikus 2 kuni 65). Keskmiselt said patsiendid üheksa ravikuuri (1 kuni 15 korda). Kolmandik nendest (19) said 11 kuni 13 ravikuuri. Nõelravi tulemusena peaaegu pooltel patsientidest (30) muutus nahk täielikult puhtaks. Veerandil (14) vähenes haiguskollete pindala kahe kolmandiku võrra. Kaheksal patsiendil vähenesid haiguskolded kolmandiku võrra. Üheksal patsiendil saavutatud muutused olid minimaalsed. Liao SJ, Liao TA. Accupuncture treatment for psoriasis: a retrospective case report. Acupuncture and Electro-Terapeutics Research, 1992 Jul-Sep, 17(3):195-208.(UI:93034519) Igal aastal käib kliimaravireisil keskmiselt 600 patsienti. Kolmenädalane ravireis maksab umbes 15000 NOK. Samasugune reis organiseerituna riiklikul tasemel maksab 50000 NOK. Poolte kliimaravireisil käivate psoriaasihaigete puhul (300) on tegemist alternatiiviga haiglaravi asemel. Sellise hulga haigete haiglaravi läheks Norra riigile maksma 30 miljonit krooni. Samade haigete ravi kliimaravi abil maksab riigiametnikele 9 miljonit. Seega ravireisid säästavad ühiskonnale suure hulga raha. Samas annavad need reisid võimaluse haigetel veeta effektiivselt aega päikese käes ja supelda soolases vees. Põhjuseks, miks sellised ravireisid patsientidele meeldivad, ei ole üksnes see, et seal antakse ravi. Nendele, kes on kannatanud aastakümneid haiguse käes, on selline reis ka kõrvalhüppeks igapäevastest muredest. Psoriaasihaiged organiseerivad tihti oma elu selliseks, et haiguse ravimine oleks kõige tähtsam. Hommikul tõustakse varem, et käia dusi all ning haiguskoldeid kreemitada või et psoriaasartriidi all kannatavaid liigeseid "üles soojendada". Enamus psoriaasihaigeid teeb seda kaks korda päevas. Kui nii ei teeks, siis oleks haiguskollete ravimine seejärel veelgi raskem. Selline igapäevane aastatepikkune hooldus jätab jälje inimese psühholoogiale. Seepärast mõjuvad ravireisid haigetele eriti hästi. See on võimalus pääseda eemale oma igapäevastest muredest ja keskenduda vaid ravile ja enese eest hoolitsemisele. Kliimaravi sisaldab nii keha kui ka hinge ravi. Ka suhtlemine ja kogemuste vahetamine saja saatusekaaslasega on iseenesest ravi. Ravireiside organiseerimisega on ka probleeme. Esiteks on tegemist vaid ajutise abiga. Ametnikele tuleb pidevalt põhjendada selliste reiside vajalikkust. Kulud on aastatega pidevalt kasvanud. Arvutused osutavad, et igal patsiendil tuleks sellisele reisile minekuks maksta omast taskust 3000-3500 NOK. Seda raha kasutataks osaliselt hotellikulude, lennukipiletite, kreemide ja muude kulude katmiseks. Paljud psoriaasihaiged pole nõus sellist hulka raha ravireisidele kulutama. Seepärast on Norra Psoriaasi Liidul ülesandeks selgitada ametnikele, kui kasulik kliimaravi ühiskonnale on. Vastasel juhul kaotab tervishoiusüsteem effektiivse ja positiivse ravivormi. Norra Psoriaasi Liidu ettekande põhjal Nord Pso konverentsil 1995 aasta suvel Turus, Soomes. |
||
PK 674, EE0026 Tallinn |
© 1998 Eesti Psoriaasi Liit |